Lugesin siis igavusest ühe inimese nö rateblogi, kus oli tehtud küsimustik sõpradele. Ja lihtsalt pani mõtlema. Nimelt esimene küsimus seal oli, et mida sa teeksid, kui ma sooritaks enesetapu. Ja siis kõik need 10 vastajat, vastasid küll natuke erineva sõnastusega, aga mõte oli, et sa ei teeks, kuna ma ei luba. Võibolla ma eksin ja sellel inimesel tõesti on kõik 10 inimest nii tähtsad ja kallid ning poleks aind reiditutvused, siis ta võibolla tõesti kuulaks neid. Aga kui ma nüüd mõne neist iseloomustust ka lugesin.. siis sinna oli kirjutatud et hästi nummi, kahju et päriselus ei ole näinud(sõnastus oli jällegi erinev, mõte ei muutu). Mind lihtsalt häirib valelikkus. Olgu sa ei saakski öelda, et jah tapa end ära. Aga no mille kuradi pärast sa arvad, et sa oled nii tähtis, et sinu võimuses on seda lubada või mitte. Veel enam, kui tõenäoliselt see sulle nii väga korda ei lähe. Paljud inimesed on enesetapu lähedal ja nende sõbrad võibolla isegi näevad seda, aga nad nagu ei tahaks aru saada. Mina olen ka olnud. Ja tegelikult see paistab käitumisest välja, aga lihtsalt midagi ei võeta ette. Nagu keegi(ma pole kindel aga arvan, et Coelho) kirjutas "Oled elus- oled mittekeegi, surnuna oled jube tähtis"
Tegelikult iga kord kui ma tööl olin, tahtsin ma ka valelikkusest kirjutada. Mulle sooviti iga õhtu kümneid kordi Ilusat õhtu jätku ja Edu ja Meeldivat õhtu jätku jne jne jne. Paljud neist tegelikult seda ka mõtlesid? Aus olles, ma vihkan ka telefonimüüjaid. Kuigi nende jaoks on see lihtsalt töö, aga varem ma ei saanud ka sellest aru, nii et ma mõistan teid. Aga miks nad ei võiks lihtsalt nägemist öelda või midagi sellist? Nii mitmel korral ma oleks palju õnnelikum olnud, kui mind oleks perse saadetud koos mu raamatutega, aga ei.. Nemad pidid oma vastiku tuima häälega mulle Ilusaid asju soovima, ise mitte karvavõrdki hoolides. Okei, ma soovisin ka paljudele Ilusat õhtut. Aga 1. see oli minu töö viisakas olla. Ja teiseks inimesed, kes mulle väga vastu hakkasid, neile ütlesin ma head aega ja panin lihtsalt ära.
Ma vihkan lihtsalt valetamist nii nii väga. Ma võin/võisin andeks anda peksmise, petmise, vägistamise, varastamise, sõimamise, solvamise, täiesti maatasa tegemise, aga ma ei ole kordagi andestanud valetamist. Isegi kui ma teen näo, et kõik on korras, sest ei ole ja ei hakkagi olema . Ma lihtsalt pole vihapidaja inimene. Ma ei oska ja ei taha. Ma võin olla täiesti kindel, et mul on õigus, või mis iganes, aga nähes kellegi süümepiinu või kurba nägu..ma lähen lõpuks ise vabandust paluma. Jah ma tean, paljud kasutavad seda ära. Isegi märkamatult. Ma naeratan ja te kõik usute, et ongi hästi, et ma unustasin. Aga ei unustanud. Ja ajapikku see kasvab. Teatud inimeste nägeminegi ajab mul sees kõik keerama. Just nende mineviku omade. Just sellepärast, et nad valetasid ja liiga valusalt. Ma oskan andestada..ausõna, kuradi hästi oskan. Aga tule räägi lihtsalt ise ning mida varem seda parem.


(Teisipäevad ei ole minu jaoks.
Väsinud- torisen, õiendan, hädaldan ja hammustan.. Hoidke must eemale.)