Ma lihtsalt ei suuda enam. Ma mõtlesin, et kõik mu pisarad on otsa saanud, et nüüd ma tõusen, aga ei. Ma lihtsalt ei suuda. Ma oleks ennem peaaegu närvivapustuse saanud. Ma lihtsalt nutsin kuni ma ei suutnud hingata. Ma lihtsalt üritasin kuidagi õhku ahmida. Ja siis oli tunne, et kõik jookseb kokku ja ma minestan siia samma ära. See pole lihtsalt purunenud unistus nagu väikselt lapselt ära võetud komm. Mul kõik kohad valutavad, hingata on valus ja ma lihtsalt värisen. Juba mitmendat korda päevas. Vahepeal tulevad hetked kui ma rahunen pooleks tunniks ja siis hakkab otsast peale.

KUIDAS KURAT SAAB INIMESEL KES ON MULLE VIIMASED AASTA AEGA ÜKS LÄHEDASEMAID OLNUD, MUUTUDA NII LIHTSALT TÄIESTI POHHUISTIKS KÕIGES MIS PUUDUTAB MIND? Kuidas ta sai ühe päeva ümber mõelda kui üleeile oli kõik ideaalne? Kuidas ta tahtis mingit põnevikku vaadata ja ma kohe alguses ta kaissu tuttu ära jäin ja filmi lõppedes ta mind üles ajas õrnalt ja me mitu tundi juttu ajasime? Kuidas ta sai kõik ära unustada? Kuidas..kas ta siis ei mõelnud ühtegi sõna?

Kas ma tõesti pole mitte midagi väärt?