Kui mind pole Eestis, siis pole mind üldse olemas. Väitke, mida tahate, te tõestasite kõik mulle, et mind pole olemas. Võibolla ma tähtsustan seda liiga palju, aga selline ma olen ja ma ei sunni kedagi endaga suhtlema. Sünnipäev on iga aasta, keskkooli lõpetamine kord elus. Ja ma saan aru, et ma ei saanud tulla ametlikule peole, see oli ju minu otsus, ma saan aru, et ainult minu süü on see, et ma ei saanud ei lilli ega kingitusi, see polnudki kõige tähtsam. Ainus, mida ma tahtsin oli, et mind meeles peetakse, sest ma siiski lõpetasin ka. Aga mitte keegi ei teinud seda, saad aru. Mitte keegi, isegi mitte mu vanemad, õed ega sugulased. Ja teate, mis on kõige haigem. Mitte keegi ei mõista, kuidas see mulle haiget tegi. Aga ma saan üksinda ka hakkama, ma olen viimasel ajal seda piisavalt tõestanud. Unustan teid, nagu unustasite minu.