Ma olen rääkinud, kuidas ma pole kunagi piisavalt hea suguvõsa jaoks olnud. Täna ma sain teada, miks keegi mulle eile suguvõsast õnne ei soovinud, miks ma ei saanud ühtegi õnnitlust, kuna ma lõpetasin. Sest.. Nad arvasid, et ma ei lõpetanud. Tähendab, arvavad vist siiamaani. Ma ei teagi, mis on hullem, kas arvamus, et mind on unustatud või teadmine, et nad ei arvanud minust isegi nii palju, et ma lõpetada suudan.
Ja teate mis. Teie kõik, kes te arvate, et ma ei suuda midagi. Ma lähen Tartu Ülikooli, tasulisel kohal olen ma praegu juba sees. Ma lõpetan selle ja ma tõestan teile, et ma suudan rohkem. Rohkem kui keegi teine meie põlvkonnast saavutanud on. Isegi, kui ma pole teie arust piisavalt hea. Ja mul pole selliseid inimesi enda ümber vaja. Mul pole vaja inimesi, kes ei usu minusse, kes usuvad pigem mingeid külajutte.
Väikeste eranditega. Sest täna ma sain jälle aru kui palju mulle mu lemmikonupoeg tähendab. Üks asi, miks ta mulle nii tähtis on, ongi et ta hindab samu iseloomuomadusi, mis minagi. On, mis on, aga ta on alati aus. Ja tema oli see, kes rääkis mulle, mis tegelikult toimub, mis jutud tegelikult liiguvad. Nagu ta ütles ka, et tema ei uskunud seda, sest tema uskus minusse. Ja mis põhiline, ta julges minu käest küsida.
Aga ülejäänud. Mul ei ole lihtsalt sõnu..ma tõesti olen šokis. Kuidas kurat nad nii halvasti arvasid minust? Ja kuidas kurat nad uskusid pigem igast külajutte? Mul ei ole lihtsalt sõnu..