"Millegagi ei tohi harjuda" (E. M. Remarque)



Ja nii lihtne see ongi. Ei tohi harjuda teistega olema, ei tohi harjuda üksinda olema. Avastad, et sõbrad on su maailm ja elu mõte ja järgmine hetk avastad, et oled täiesti üksi. Avastad, et üksi on ka hea ja mõnus ja siis ümbritsetakse sind jälle teistega. Mis on muidugi hea. Ja nii pole ainult minuga juhtunud, nii mõnigi neist vähestest, kes seda siin loeb, on tõenäoliselt ise ka seda tundnud. Ja pigem just seda esimest varianti. Sest üksi olekuga on raskem harjuda ja üksinda olekut on keerulisem nautima õppida.



Nagu ma Siiriga rääkisin. Iga asi õpetab mind, enda asi, kas see vastu võtta. Näiteks perseläinud suhted. Absoluutselt kõigist on ju võimalik midagi õppida. Ja kui sa seda teed, saad aru, mis sa valesti tegid, mis valesti läks, siis sa ei tee seda viga enam uuesti. Noh, kui sa jääd nutma ja mõtlema, et ma andsin ometi endast kõik ja tegin ainult head, siis sa teed sama viga uuesti ja see kordub jälle ja jälle. Minu viimane perseläinud suhe.. Ma tegin seal sama viga, mis kõige esimeses tõsisemas suhtes. Kui ma oleks varem õppust võtnud, siis võibolla kõik poleks nii läinud. Oleks-poleks, vahet pole. Nüüd on hilja. Mis viga ma siis tegin? Ei, sellest ma ei hakka kirjutama, sellest pole täpset ettekujutust kellelgi peale minu ja polegi vaja. Teiste vigadest nagunii väga ei õpita, ikka on vaja ise järgi proovida.

Ja kui inimene on harjunud olema ümbritsetud teistest, siis elu paneb ta lõpuks olukorda, kus ta peab õppima üksi hakkama saama. Nagu mul Londonisse tulek. Oipla, kuidas ma nutsin alguses. Tõesti nutsin. Helistasin Railile ja nutsime koos ka. Rääkisin Kätsiga ja nutsin talle ka. Ja siis. Harjusin ja hakkasin hakkama saada. Jube oli, aga jubedaim osa on möödas. Nüüd on hea. Nüüd ma saan iseendaga ka läbi. Nüüd mulle meeldib üksi linnas käia ja üksinda pargis päikse käes istuda ja lugeda. Ja guess what, ma saan nüüd oma sõbrad tagasi. 10 päeva pärast on Käts siin.