Välismaal ei pruugigi alati just parem olla, küll aga on siiatulek justkui võimalus alustada uuelt leheküljelt, alustada kõike uuesti, tundmata kedagi ega midagi, saades justkui uue, elamata elu. Siia ei tasu tulla otsima paremaid inimesi ja paremaid olusid, küll aga tasub tulla otsima uut võimalust elada, end tõestada ja leida paremaid võimalusi. (Üksinda olek sunnib mu mõistust ikka igasuguseid mõtteid välja genereerima.)


Aga tegelikult tahtsin ma sellest rääkida, et teate mis tunne on olla koguaeg perekonna ja kogu suguvõsa nö must lammas? See, kes koguaeg teeb midagi valesti, see, kes kunagi ei ole piisavalt hea, see, kes julgeb teistmoodi mõelda ja olla? Ma ei ole tahtnud kellelegi pettumust valmistada, küll aga olen ma näinud, kuidas ma siiski seda teen. Kui teised on korralikult riides ja üritavad näidata isegi lihtsalt grillipeol, kui hästi nad ikka elavad ja kui korralikult riietuvad, siis mina olin see, kes julges kohale ilmuda laiades räppides dressides, kuhu oleks mahtunud mitu mind. Kui teised ei hoolinud muusikast, siis olin mina see, kes eelistas mõnele suguvõsaüritusele minemist ühele räpparile refrääne laulma või kuhugi mujale võistlusele laulma. Kuidas ma küll julgesin, onju?! Kui teised üritasid olla tagasihoidliku ilusa välimusega, siis mina olin see, kes ilmus kohale küll blondeeritud juustega, küll süsimusta peaga, küll punaste juustega ja isegi roosade juustega, ükskord. Kui teistele tundusid õõvastavad igasugused needid ja värgid, siis olin mina see, kes ilmus välja küll nabaneediga, küll keeleneediga. Kui teised olid kellegi sugulase sünnipäeval, siis nad küll nägid mind, aga telekast ja Rocki mängul kaasaelamas. Kui teistele oli tähtis, et selline tähtis traditsioon nagu uusaasta vastuvõtt tuleks sugulastega veeta, siis mina viibsin Slovakkias lumelauatamas ja nii kahel aastal järjest. See, millest see kõik alguse sai, oli, et kui Kadri taipas jääda vanemate lahutuse korral isa juurde, siis mina läksin emaga, kes ometi kõigi arust on kõige kurjajuur, kes oli ainult halba teinud, kuidas ma võisin küll. Jah, keegi pole mulle seda kordagi näkku öelnud, aga ma olen nende suhtumist näinud, ma saan sellest ju aru. Kui teised elavad tavapärast elu, siis mina saatsin kooli kuradile, tegin oma viimase eksami ja tulin ära Londoni, jättes minemata lõpetamisele, mis peaks ometigi nii tähtis olema. Kui teised armastavad unistada välismaal elamisest ja sellest rääkimisest ja võibolla vahepeal paariks päevaks käivad reisimas, siis mina täitsin oma unistuse ja tulingi siia. Ja selle kõige pärast olen ma koguaeg ette jäänud, selle kõige pärast pole ma kunagi piisavalt hea olnud, selle kõige pärast pole ma kunagi tundnud, et ma kuulun sinna suguvõsasse, selle kõige pärast pole ma kunagi millekski kõlvanud, selle kõige pärast pole keegi minust midagi oodanud.
Vähemalt nii olen ma kõigest aru saanud, vähemalt nii on mulle koguaeg tundunud. Ja teate, mis tunne oli siis, kui ma rääkisin isaga ja ta ütles mulle, et ma olen koguaeg perekonna uhkus olnud? Kui ta ütles mulle, et ma olen alati silma paistnud oma ekstreemsusearmastamise ja julgusega ja kuidas kogu mu suguvõsa on mu üle uhke, et ma julgesin nii suure sammu teha ja välismaale minna ja et ma saan nii palju näha. Kui ta ütles mulle, et MINA olen perekonna uhkus.. MINA, kes ma pole mitte kunagi mitte millekski kõlvanud ja kes ma pole kunagi piisavalt hea olnud?
Teil ei ole õrna aimugi... kui palju see mulle tähendas. Kui palju see tegelikult mulle tähendas.