Täna olen ma tubli.. Kui ma õhtu üle elan. Ma pean täna üksi kolme lapsega kodus olema. Esimest korda, pikemat aega kui pool tundi ja nii. Ja teate, ma kardan. Aga eks ma annan endast parima.

Käisin linnas täna:). Ma nii armastan Londonit ikka. Victoria line JÄLLE ei sõitnud, no kurat. Mõtlesin juba korra, et ma ei jõuagi Victoria stationisse ja Kaiele külla, aga tegin siis jälle väiksed arvutused ja kohale ma sain. Kaie töökoha ülesotsimine osutus keerulisemaks, tükk aega keerutasin ringi enne kui õige koha leidsin. Aga vähemalt leidsin(H). Ja siis oli tal ka ülemus seal ja polnud aega, et rääkida. Noh, raamatupoes on ka tore raha kulutada:D. Ja pargis päikese käes puhata ja süüa ja telefoniga rääkida oli ka jube mõnus ja siis jälle kaart lahti võtta ja uurida, kuhu kuidas saab. Kõigest 2 korda pidin teed küsima, enne kui kohale jõudsin Buckinghami palee juurde.(viimane kord, küll lihtsalt, et üle kontrollida, et jah, ma lähen õiges suunas). Ja seal oli vahtkonna vahetus. Ma arvan, ega ma kindel pole. Mingid tüübid tulid mu käest küsima ka, et mis seal toimub, aga noh, ma sain oma geniaalsusega särada ja öelda, et mul pole õrna aimugi:D. Igatahes ilus oli. Hiljem sain veel kaart käes veidi turisti mängida ja leidsin Tate Britain'i ka üles. Ehk siis kunstimuuseumi:). Mina ja kunstimuusem?!:D Ei tegelt, mulle meeldis, eriti looduseteemalised maalid. Ja modernkunstinäitus oli ka päris kõva, kuigi osasid asju vaadates tekkis küll küsimus, et mille kuradi pärast:D, mu väike õde teeb samal tasemel pilte ju. Aga noh, kunst on kunst ja kunsti suhu ei vaadata. Ja päeva tipphetk, ma julgesin lõpuks ometi bussi peale minna:D. Mina kes ma meeleheitlikult kasutan ainult ronge ja undergroundi, sest see on lihtne ja õiges kohas saab maha. Ja guess what, ma sain bussi pealt ka õiges kohas maha, algaja õnn vist:D. Igatahes jube uhke olin enda üle. Ja siis ma pidin kohaliku undergroundi üles otsima jälle, et tagasi King's Crossi pääseda ja sealt Mill Hilli. Ja noh, ühtegi inimest kellelt ma oleks tahtnud küsida ei paistnud ka läheduses. Eks ma siis sietunde järgi läksin natuke ja siis mingi hetk tundsin koha ära, kus ma olin, nimelt Siiri elab seal samas kandis ja eelmine aasta veetsin ma 3 päeva sealkandis ja hakkama ma saingi(H). Edasi koju tulek oli jube lihtne, noh harjumus ju juba. Hea, et magama ei jäänud rongis:D. Aga jalad valutavad nüüd, jube palju oli kõndimist;(.
Kaie käest sain Iisraeli kaardid ka:P. Ja listi hostelitest. Mainisin Dafnale ka seda ja ta lubas mulle vabadeks päevadeks kuskile kohad bookida. Jube tore:). Aa, oyster kaardi sain ka:D. Noh, sellega pidi transporti odavamalt saama vist, aga mul pole õrna aimugi kuidas seda kasutada vms. Aga Kaie ütles, et ta hiljem kunagi seletab ja ei lubanud ära visata:D. Olgu nii siis:D.
Ja selle jutu mõte oli, et London, ma kuradi armastan sind lihtsalt:).

Ja neid inimesi, kes musse positiivsust süstida oskavad, neid armastan ka. Ma tean, mida ma suudan, aga teie ei tea, aga küll te näha saate. Või noh, näha oleks veits vale sõna vist, mul pole õrna aimugi kui palju teist üldse keegi mind veel nägema hakkab enam:). Aga ma ei hakka ette ennustama, aega on, hetkel las ma lihtsalt olen:P

Ja poole tunni pärast hakkabki mu tänaõhtune õudusunenägu. Hellyeaah, can't wait.